Xiuxiuejar

Nii, olen ennast juba ületanud ja kirjutan teist posti. Endiselt sisenen serviti duššikabiini ja oman 24h avatud rõduuksi. Katalaani õpingud käivad täie hooga. Tunniplaan on tihe.10 päevaga tuleb õppida 4ECTS-i eest, mis tähendab, et neljal päeval nädalas olen UIC-is 9-17 ja teistel päevadel on segamini kultuuriprogramm ja õppetöö.
UIC on väike eraülikool, kuhu sisenedes vahib sulle vastu number 4, mis teavitab, et sa oled 4. korrusel??!! Jah, mõelge kui õnnelik ma olin, sest ma teadsin, et mu õppetöö on igapäev 6. korrusel. Sellise süsteemi suudavad vist ainult hispaanlased välja mõelda. Peaasi, et nad ise oma loogikast aru saavad.
Teisipäev oli meil jälle pikk päev, mis tähendas, et aju oli dehüdreerunud ja genialistid, nagu me oleme, arvasime, et nüüd pole muud ravimit kui pokaal veini. Tatsasime Gracia`s ringi ja otsisime baari, kuni lõpuks istutasime ennast väljaku äärde laua taha ja limpsisime "punaviini". Meie suurest seltskonnast jõudsid lauataha vaid kolm vahvat tinasõdurit - tina me panime!
Pärast esimest pokaali ühines meiega Eric (kohalik katalaan) ja istusime seal veidike edasi. Muideks ma tegin pattu ka (täna käisin seda kirikus lunastamas). Kuna õhtu oli mõnus, siis me istusime väljas otse tubakapoe kõrval, ning ma pidin minema sinna ja ühe paki suitsu ostma...
Kui Francescol oli 3 pokaali veini joodud otsustas ta, et on aeg purju jääda ja ta jäigi. Järgmise geniaalse idee peale tuli ka ta ise oma väikese peaga, nimelt kiire kõne Itaaliasse ja oli aeg öelda oma 3,5 aastat kestnud suhtele "va fanculo". (Uskuge mind, ta ei olnud täna just kõige õnnelikum Francisco Barcelonas). Edasi kulges meie tee Ericu juurde ja siis ühte baari, kus õlu on 1€ ja Gin&Tonic 9€ (arvake ära, kas ma joon õlu???).
Minu probleem on peaaegu sama tõsine, kui näljahäda! Miks mulle õlu ei meeldi??!!!!!
Seal olime tunnikese ja siis kiire metroosõit ning jõudsime Harlem`sse, tegemist on jazzi urkaga, kus on vabalava igal teisipäeval. Kuna ma ei tahtnud üksi baari jääda, siis ma jätsin oma kontrabassi soolo tegemata ja lasin teistel inimestel nautida õhtut. Muidugi, kui te kunagi loete mõnest kolmapäevasest lehest, et on toimunud enesetappude öö Barcelonas, siis te teate, et ma võtsin julguse kokku ja läksin lavale oma ühemehe ansambliga. Eric samas lasi enda lauluhäälel lennata (tundub, et ta oli harjutanud).
Ütlen vahepeal, et ma ei teadnud absoluutselt, kus linnaosas me oleme ja kus on minu koiku.

Kui te arvate, et hispaania rahvussport võiks olla härjavõitlus või tomatite loopimine, siis te eksite. Kauge ajaloo ja rohkete osavõtjatega spordiala on KOTIJOOKS. Harlemist ära tulle joosti kahel kohalikul käekotid ära. Nojah... Aga reeglid on sellised, et selles kandis võid sa järgmiselt vastutulevalt murjamilt küsida, et ega tema ei tea, kuhu varastatud kotid visatakse. Ainuke tingimus on, et sa pead rõhutama - "Ma ei arvagi, et sina varastad, aga äkki sa lihtsalt tead". Pärast selle lause lausumist vastab sulle jumalakartlik aus inimene, kuhu kotid visatakse. Vahva sport! Mina teeksin ettepaneku 2012 Londoni OM uus ala kirja panna. Huvitav, kas Kotijooksjad viitsiksid silmade all olevad kotid ka ära joosta?

Igaljuhul edasi liikusime tundmatus suunas, kitsastel tänavatel kuni jõudsime mingi platsini. Võtsime pitsalõigud (Veera viskas suurest näljas enda pitsatüki kohe platsile - soomlased ja nende temperament). Edasi viis meie tee mingist uksest sisse, mööda kitsast treppi ülesse ja edasi hämarasse kluppi. Kui Veera viskas toidu maha, siis mina arvasin, et 9€ Gin&Tonic on nõme ning sujuvalt lükisin selle ümber. Egas midagi, kel janu - sel jalad.
Pärast "one too many GT" kellaaega tõusin ma püsti ja teatasin, et aeg koju minna. Kes on minuga väljas varem käinud teavad, et kui ma koju lähen, siis ikka jala. Ainuke vahe on selles, et Tallinnas on see vägagi kerge, aga minu ainus teadmine oli see, et ma olen Barcelonas. Aga sellest pole midagi. Jalad liikuma ja minek. Mul oli valida 5 väljapääsu vahel (olin ikka seal platsil) Uskuge või mitte, aga oma valiku ma tegin ja asusin teele. Teel kohtasin kõike peale usaldusväärsete inimeste. Valgustatud suured teed ongi tossikestele. Ma manasin ette näo, et ma tegelikult olen POWER RANGERS SAMURAI ja minuga pole mõtet tüli norima tulla. Ja nad jäid uskuma.
Ühesõnaga kõndisin kuskil 10 minutit ja olin kogemata jõudnud koduni. Ma tänan jälle GPS jumalat ning tema auks ütlen, et Google Maps pole tema kõrval keegi.

Hommikul, kui ma olin enda ja teki rullbiskviiti keeranud, sain aru, et mul on 20 minutit aega, et linnaekskursioonile jõuda. Mõeldud tehtud! Olin Plaza Catalunyal täpselt 9 ja meie tuur algas.... käisime proovimas kuuma šokolaadi churroga (ütlen igaks juhuks, kui keegi on naiivitar, siis kuum šokolaad on kakao tärklisega, mitte mingi päris šoks) ... Tuur sai läbi.
Siis arvasime, et 18. jaanuaril pole muud teha, kui randa (Barceloneta) minna ja pikniku pidada. Ostsime saia, juustu, sinki, chillit jne... kaasa ja muidugi õlled veinid ja cavad tulid justkui ise kontvõõrastena kaasa, aga me võtsime nad kohe omaks. Keegi ei võõrustanud! Päike paistis, krimpsus taadud päevitasid spiidodes ja surfarid surfasid laineteta. Elu nagu lill.

Tegin kohaliku nr. ka ja nüüd olen suht tegija!
Lähen kohe Barca ja Reali mängu vaatama ning edasi läheme kuskile Erasmuse peole. Kui te must kaua ei kuule, siis järelikult ma karjusin Reali löödud värava peale GOOOOOOOOOOL!

Navigatsioonisüsteem on käima pandud ja nüüd tuleb veel kontrollida pidurisüsteemid üle, et rehvid blokki ei läheks. (Tahavaate peeglit pole juba ammu, kes siis tagasi vaatab).
Seekordse Tehnika Maailma tõi teieni Piret
Kallid-paid