Lasuriitne veri ja kuninglik õhk
Ma pean ikka kõigepealt alustama vabandamisega, sest iga kord kui ma oma üllitise üle loen leian ma tekstis 100 viga ja ei saa isegi aru, millest ma kirjutan. Ega ma vist ennast parandad ei oska. Jah, las jääda kõik, mis hea...
Barcelona ja Real Madridi mäng möödus suhteliselt rahulikult. Ma arvasin, et madinat on rohkem. Olime ühes baaris Gracias, mis muidugi oli rahvast täis ja elasime kaasa Barcelonale. Õnneks läks kõik hästi ja saime sirge selja ning kummist rinnaga linnas ringi käia. (Real Madridi mängija Pepe sai endale suure vihkajaskonna, mis paneb mind veidi muretsema 25. jaanuaril toimuva mängu üle. Sest kui Barcelona fänn tahab Pepe kummardajat pudeliga lüüa, siis ta ka lööb - vot see on religioon!)
Pärast mängu lippasime nagu õiged mehed diskole. Klubiks oli Razzmatazz. Nagu alati oli meid rohkem kui listis kirjas, nii et oli valida, kas maksad sissepääsu või pääsed kuidagi muudmoodi sisse. Te võite panused teha ja arvata, mis edasi sai... ...Sain oma järjekorra naabriga nii heaks sõbraks, et ta võttis mu enda pluss ühena sisse. Meie sõprus sai pärast seda otsa.
Koht ise on suur ja kus saab ka normaalselt liikuda. Tundus rohkem laohoone kui klubi moodi. Egas midagi - tantsusussi all oli õige määre pandud ja siis läks lahti suuremaks sussisahistamiseks. Ülejäänud Erasmuse õpilased said kultuurišoki ja minu uus hüüdnimi on Shakira (Miks Gerard Pique meid segamini ei aja????)
... see selleks. Kuskil kolme nelja vahel võtsime ööbussi ja koju minek.
Lasin hosteli all uksekella, et nad mu sisse laseks ja siis tevitas recepcionist, et vabu tube pole. Ma ütlesin, et ma elan siin - ta pani toru ära. Helistasin uuesti ja ütlesin oma nime ja toa ning ikka pani ta toru ära. Kolmas kord läks õnneks ja ma sain ülesse. Vihane nagu ma olin küsisin, et mis ma alla ütlema pean, kui nimi ja toa nr. ei tõesta, et ma elan siin. Ta vastas: "Ütle, et sul on reserveering tehtud" - pffff....
Järgmisel hommikul kell 9, kui kõik pidid loengus olema, magas Piret õndsat und. Ärkasin 12 ülesse ja lippasin kooli. Õnneks terve klass oli ükshaaval tilkunud kohale. Ma jäin napilt viimaseks. Õhtul läks iga mats oma koju ja keegi välja ei jõudnud minna.
Hommikul ärkasin ülesse ja ehmatasin ära, kui enda peegelpilti nägin. Nimelt arvas härra allergia, et ta peab täna mulle külla tulema. Tegi silmad paiste, näo punaseks ja täpiliseks. Ma ohkasin kergendatult, sest oma väikeste sõrmedega pakkisin ma allergiavastase kreemi kaasa. Siis tuli meelde, et suures raevus TLN lennujaamas olin ma selle kaalu vähendamiseks kohvrist välja võtnud. Ema ütles, et võtaksin selle ikka kaasa, aga jah... Mina trampisin jalgu ja keeldusin. Siit õppetund - usu ema! :D Neil on õigus ka! Lippasin siis nagu deliiruimis päikesepõletusega hiinlane apteeki ja me ei pidanud isegi palju rääkima seal. Nagu ma aru sain olid mul suhteliselt nähtavad sümptomid. Sain kreemi, vahetasin padjapüüri ja neelasin Zyrtecit.
Enne koju jõudmist käisin Boqureial võtsin ühe värske kiivimahla, kausi puuvilkasid (melon, arbuus, maasikad, banaan, viinamarjad, kookos etc...) Turg ise on väga suur ja sealt leiab kõike alustades molluskitest lõpetades pähklitega. Püüan täna fotoka kaasa võtta ja pilte teha.
Õhtul oli meil kultuuriüritus. Käisime vaatamas, kuidas tehakse Castelle.
Kõigepealt vaatasime ja siis tuli ka ise minna ning oma põhjamaise jõuga aidata. Mind paigutati kohta, kus ronijad astuvad mulle õlgadele ülesse ronides. Ütleme nii, et see energia, mis torniehitamisel on ei ole absoluutselt võrreldav kõrvaltvaataja emotsiooniga. Meie oma oli küll madalam, aga see selleks. Ma ei mahtunud pärast seda oma suure egoga hostelisse.
Väljas on hull karneval... trummid, pasunad, hobused...
Vaadake videos seda naisterahvast, kes kõnnib üle tee. Ta kõndis siia väiksele tänaval, karjus midagi ülesse ja siis langes nööriga kotike kuskilt ülevalt alla.
Nagu Bullerby lapsed, ainult ma võin pea pakule panna, et talle ei langenud osaks just sünnipäevakink vaid midagi muud.
Igaljuhul nüüd läks kõik just nii põnevaks, et ma lippan välja.
Kallid-musid-paid!
No comments:
Post a Comment