Puhkus läbi, aga sinineleht kestab - teadmata ajani.
Igaljuhul 8. veebruari õhtul olin ärevust täis. Enne rongi peale minemist ja Madriidi põrutamist tegime veel viimased Russafa tiirud kohalikes baarides. Istusime väljas soojenduslampide all, aga siiski väljas. Madriidi jõudsin südaööl ja läksin kohe lennujaama. Hõivasin ühe kahese pingi, tõmbasin teki üle pea ja hakkasin ootama oma lendu. Lennud läksid kõik sujuvalt. Frankfurdis sain hommikukohvi kõrvale ka pläru tõmmata ning taamal terendas juba Tallinn.
Lennujaamas tervitas mind ema, kes on endiselt boheemlikult nunnu. Kohver autosse vinnatud ja tema juurde.
Selleks õhtuk puudusid mul igasugused plaanid välja minna ja mõtlesin emaga lumesadu aknast vaadata. Ilusate plaanidega on alati nii, et nad lähevad metsa. Samal õhtul suutsin glamuurselt veini juua Harju tänava alguses, istuda Põrgus, Ribes, Platzis ja Popularis, ning teha öine söök Bailas. Õhtu lõpp on veidike teisest puust, sest ma suutsin kaks korda oma Eestis viibitud aja jooksul mingisse väga veidrasse baari ära sattuda. See selleks. Igaljuhul kui ma 8 hommikul koju jõudsin, siis ema keeras teist külge ja küsis mis kell on.
Pühapäeval sain kauaoodatud kanasuppi ja see oli üle prahi hea!
Samal päeval oli mul väike kolimine ning jõudsin õe, Raiko ja Alfredi juurde. Alfred oli vist rõõmus, sest ta liputas paar korda saba mu peale. Järjekordne sööming, aga seekord olid külas isa ja Jana. Nii tore.
Ma pean mainima, et ma pole ühelgi puhkusel nii palju söönud. Aga tore oli.
Edasised päevad on segamini, sest kõige rohkem aega veetsin Alfred von Kreemitordiga. Vedasin teda igale poole ehk jalutasin / uisutasin lihtsalt Tallinna tänavatel. Kord Kadriorus kord Linnahalli juures.
Käisin Lohusalus ujumas ja saunas. Sõin loomakeelt ja nägin inimesi, kelle nägemine oli juba hädavajalik. Samas jäi puhkus lühikeseks ja nii palju inimesi jäi nägemata. Selle probleemi üks peasüüdlasi on mu käel ilutsev kips.
Piinlik endalegi tunnistada, aga suutsin oma randmeluu jätta Kuutsemäele. Tegijal juhtub - nüüdsest ma margikogumisest kaugemale ei lähe. Enne Kuutsekale jõudmist käisime maalt läbi ja mul olid juba sauna kõrval välja vaadatud lumehunnikut, kuhu pärast mehist leili hüpata, kuid asjalood muutusid kardinaalselt ja minu leil piirdus saunaeesruumis gin&tonicut juues. Oleeeee!!!
Muideks Tartu traumapunktis olid nii toredad töötajad!
Mingil kummalisel õhtul sattusin kuskile Kodubaari mingitel n-põhjustel. Aga nalja nabaneedini!
Üheks meeldejäävamaks õhtuks jääb 2. päev kipsiga, mis osutus laupäevaks. Varem olin kindel, et kuskile diskole ei lähe ja olen korralik invaliid... Asi lõppes järjekordselt kell 7 hommikul ja järgmisel päeval vaibapeal magamisega, kui teistel oli pannkoogi hommik. Õnneks ühines minuga Alfred von Kreemitort ja Richard. Õhtu käis siis nii: Mariitaga saime Rixi juures kokku, kus oli veel pre-Prive peolisi. Ühtäkki hakkasime mingit veidrat mängu mängima pinksi palliga. See mul hästi välja ei tulnud, aga peotuju oli sees. Ehk Privesse minek. Oli päris vahva ja varsti teatas Mariita, et nad lähevad koju ning kas ma lähen ka? Otseloomulikult ei saa Pireti pidu kell 4 lõppeda ja otsustasin sinna jääda. Eneselegi üllatuseks oli mingi "väike nunnu" (ma arvasin, et ta on päris noor) kuidagi moodi minu kõrvale ujunud. Mõtlesin, et ostan talle klaasi vett ja las kaineneb ning küll ta siis koju saab. Asja püandiks on see, et ta peaaegu ei lausunud sõnagi ja mul jäi tükiks ajaks arusaamatukse, et kes ta on ja kust ta tuleb??! Vastuseid saamata otsustasin ära minna. Väljas suitsu tehes, kuulsin ja nägin, kuidas üks kutt tuleb hispaania keeles vandudes klubist välja. Ma ei saanud ju vait olla. Küsisin, et mis ta ropendab keset ööd tänaval. Tuli välja, et tema oli Alicantest pärit ja sõber tal Kolumbiast. Õpivad Tampere Ülikoolis ja Tallinnasse tulid nädalavahetuseks. Ma ei saanud ju sellist juhust käest lasta ja vedasin nad Bailasse. Lõpuks oli seal lausa kolumbialaste gäng. Nagu ikka sai hispaanlane minu peale kurjaks ja marssis minema. Tere talv! Kolumbialane oli kuskil oma Kolumbia gängiga ja minu peas vasardas mõte koju minna. Koju minnes oli jälle see "väike nunnu" (ma nimetan teda nii, sest ta suurt jutumees polnud ja ta mainis oma nime ühe korra. Võin pea pakule panna, et see oli Ragnar, aga kurat tuli välja et hoopis Rauno ja pealegi polnud ta nii noor ka midagi, aasta vanem kui mina). Igaljuhul sai palju monoloogi peetud ja lõpuks jälle ühte imelikku baari mindud. (teel sinna tuli tuttav kolumbialane vastu, kes oli teel oma hostelisse). Imelikus baaris koputas mulle õlale mu 2-4 klassi "crush", päris armas oli üle nii pika aja vana klassivenda näha. Made my day!
Asi lõppes sellega, et oli aeg koju minna ja järgnevaks hommikuks pannkoogitada. Siis kui külalised olid kohal, magas Piret veel õndsat und.
Valenciasse jõudmine oli paras katsumus, aga sai tehtud. Tallinnas hilinesime väljalennuga tehnilise rikke pärast, aga Münchenisse jõudsin ilusti ajavaruga. Kuskil varastati mu Eesti numbriga mobiil ära, aga kus ja kuidas on arusaamatu. Brüsselis oli meeletult igav ja Madriidi jõudes oli juba hea kodune tunne. Rongijaamast ükski taksojuht mind bussijaama ei tahtnud vedada, sest see oli suhteliselt lähedal, aga mina kohvri, spordikoti ja kipsiga ei mõistnud, et 2km võiks olla meeldiv jalutuskäik. Lõpuks sain bussijaama ja bussile. Valencias olid mul poisid vastas ja aitasid koju. Jeeeee!!! Hea on olla kodus.
Suur aitäh teile, kes te minu puhkuse toredaks tegite. Sain teada palju uusi häid uudiseid ja näha õnnelikke nägusid. Nii tore!
Kallistan!
