Delphinapterus leucas

Valencia
And I swear to the stars
I'll burn this whole city down 


Elagu kodutus! Ma olen vist sajandi kodutu! Mul pole enam ühtegi kriteeriumit korterile/toale/uberikule! Valetan, ikka üks on - Valencia. Ma ei hooli isegi, kui mul prussakad toas ringi jooksevad, aga isegi need korterid on a) kas üüritud juba või b) üür on üle 350 euri (ja ma ei räägi terve korteri hinnast vaid toast ja vannitoast - võin juba ka vannitoa loovutada). Ma võin elada küll prussakatega ghettos, aga siis ma pole nõus maksma selle eest 350 euri! Prrr... Ma olen lihtsalt terve päeva porisenud! 
Täna käisin ühte tuba vaatamas, mis iseenesest oli väga ilus. Alles ehitusjärgus ja reedel pidi valmis saama (senikaua saaksin elada seal majas ühes teises korteris), arvestades aga selle toa seisu ja entusiasmi ehitajate näol, olen ma kindel, et see saab valmis pärast mu Erasmuse lõppu. Kuigi see oli ikkagi ilus. Ma pidin talle homseks teada andma, mis ma teen... See kutt oli nagu "jobu" ise, jättis mu nina liftiukse vahele, tõstis poole lause pealt hinda ja  oli niisama mölakas. (Nagu näha, siis ma olen täna ikka väga positiivne). See selleks. Eks näis, mis elu toob. 


Muidugi mainin ikka, et ma jõudsin ilusasti Valenciasse. Ärkasin oma Barcelona riidekapis ülesse ja avastasin, et mul on 15 minutit, et end valmis seada ja joosta. Jooksin, mis ma jooksin, aga lõpuks võtsin takso. Kiirelt rongi ja kimasin Valencia poole. Ma tegelikult olin arvestanud, et ma hommikul vaatan netist täpse Valencia hosteli asukoha järgi, aga jah. Seekord läks teisiti. Mis seal ikka, õlitasin kohvrirattad ära ja asusin rallitama. Igaks juhuks läksin bussi peale, et ikka kindlasti oma algsest asukohast kaugele sõita. Sõitsin enamvähem õigesse tsooni ja rallitasin ringi kuni jõudsin ka õigele tänavale. Küsisin siis, et ehk keegi oskab aidata, aga ei! Öeldi, et see on SUURE kiriku juures. Mina, kui Barcelonast tulnud, heitsin pilgu kohe nii kõrgele kui sain ja ei midagi. Pole suurt kirikut.
Lõpuks viskasin kohvri maha, trampisin jalgu ja võtsin takso. Takso sõitis ümber maja ja ütles, et oleme kohal :D Te võite arvata, mis need inimesed, kelle käest ma olin küsinud teed, tegid kui nägid mind 25 meetri kauguselt taksost targalt välja astumas. Geniaalne. Ja see SUUR kirik jääb vist mu kodusele altarile ka alla. Aga see eest kirikukellad on võimsad. Igal täistunnil kuulen, et kirik on ikka akna kõrval.
Igaljuhul hostel on armas, seda peab üks taadu oma perega. Mulle anti tund aega jalutamiseks, et nad saaksid toa ära koristada. Istusin maha ja hakkasin kohvi jooma. Nii hea! 


Tuba on korralik ja puhas. Muideks ma valetasin teile, kui ütlesin, et Barcelona lahtiste rõduustega tuba oli külm. See polnud midagi võrreldes sellega, mis siin on. Esimesel ööl, ma olin juba otsi andmas. Panin siis dressid, kampsiku ja kapuutsiga dressika selga - hakkas parem. Praegu on mu õhtune voodisse mineku rituaal palju keerulisem kui hommikune virgumisrituaal. Ma saan ka aru nüüd, mis läpaka laadija peab soojaks minema - millega sa muidu siis käsi soojendad, kui kindaid pole.  


Veel üks uudis, leidsin pesumaja ka ülesse. Ma mõtlesin, et lähen oma spordikotiga pesumajja ja jäängi sinna, siis nägin aga perekondi, kes tulid endast suuremate kottidega sinna ja mõtlesin, et pole mul häda midagi. Mul on nüüd nii palju puhtaid riideid!  


Esimene Valencia päev läks suhteliselt kiirest, õhtul istusin maja all baaris jõin klaasi veini ja sõin salatit. Kõrval lauas istus nooremapoolne meesterahvas. Hakkasime rääkima ja selgus, et tema on Tallinnas käinud, siis liitus temaga üks sõber, kes oli ka Tallinnas olnud. Tore!  


Teisel päeval ärkasin vara, sest kirikukellad lõid. Otsisin magamiskohti netist ja läksin jalutama. Sõin hommikust ja jalutasin edasi. Jõudsin Oceanografico`sse ning hakkasin turisti mängima. Seal on siis erinevad "mered / ookeanid" oma liikidega esindatud. Väga ilus haljastus, palju erinevaid elukaid - mõnus jalutamise koht. Terve kompleksi nimi on La Ciudad de las Artes y de las Ciencias, aga ma teistesse "osakondadesse" veel ei jõudnud. Eks seda annab parandada.  

Hakkasin koju jalutama läbi Valenciat ümbritseva suure pargi (see on tegelikult jõesäng). Nagu ikka eksisin ära, sest kaardid on ju tossikestele ja mina ju seda pole! Ehk siis, nüüdsest kannan kaarti ka kaasas. Saan ka täiesti aru nutitelefoni vajalikkusest. Oleks minu mobiilil siis vähemalt kompass peal, aga ei. Saan teile ainult sõnumi saata, et "olen eksinud". Lõpuks olin ikkagi oma hostelis, samas iga kord kui ma leina õige teeotsa ülesse, olen selleks ajaks juba nii väsinud, et lohistan jalgu järgi või kõnnin kätepeal. Lõpp hea kõik hea!


Täna hommikul käisin Ülikoolis ennast registreerimas ja infotunnis. Campus on suur ja hõlmab erinevaid osakondi, samas suhteliselt lähedal hetkel mulle. Juba natuke tahaks loengutes käia.  
Hiljem siis läksin korterit vaatama nagu juba kirjutasin ja nüüd arvan, et lähen jalutan veidike linnas ringi. (ps. võtan kaardi kaasa -  teen ristikese ka kohta kus kodu asub). 




Hasta pronto! 

D`accord

Nossa, nossa 
Assim você me mata 


Need samad read on olnud mu unelauluks viimased kaks päeva. Miskipärast arvavad kõik inimesed, kes mu akna alt mööda jalutavad, et see on see kõige parem laul, mida kella 3 - 6-ni laulda. Täna öösel saavad aga lauljad tünga, sest ma pidin viimaseks ööks teise tuppa kolima. Kirjeldaksin oma uut villat, kui kraanikausiga kapp. Mul on kohver ja spordikott maas ning põrandat pole näha. Ma isegi igatsen oma kaalujälgija duššikabiini. Pole hullu - homme 8:30 kihutan "kabjaplagin tuhatnelja" Valencia poole. Kui ma muidugi ülesse ärkan.


Täna oli meil viimane Katalaani keele tund ja kohe otsa eksam. TEHTUD! 4 EAP-d nagu niuhti käes. Kõik said läbi ja keegi suvetööle ei jää. Päris kahju on tegelikult Barcelonast ära minna. Meil on nii tore klann: 

See pilt on tehtud Gironas. Saime tuusikud sinna ja minek meil oligi. Külastasime Filmi muuseumi (Museo de cinema) ja jalutasime ringi. Ma ausõna armusin Gironasse ära. Selline kaisukaru sarnane linn, kus tahaks lihtsalt olla. Rahulik, võimas! Küpresside salud ja värskus. (See on "must go" linn Catalunyas). 
Jõudes tagasi Barcelonasse tuli kibekähku joosta hostelisse ja siis välja tagasi. Nimelt oli meil kaks tähtsat sündmust: FC Barcelona ja Real Madridi mäng ning Lena ärasaatmine. Mõtlesime, et läheme kuskile baari, kus saab laua taga istuda, aga kui me 3-st baarist olime küsinud, et kas neil lauda u.10-le on, siis nad küsisid, et mis nalja me teeme. Kõik baarid olid reserveeritud (vähemalt Gracias) ja suundusime sinna, kus ka eelmist mängu vaatasime. Nagu ikka oli baar täis. Õhtu algas FC Barcelona hümni laulmisega ja pärast igat väravat kordus see rituaal. Mäng oli põnev! Ja endiselt vihkavad kõik Pepet! Minu tagasihoidlik arvamus on, et kui "Joga bonito`t" ei oska, siis mine parem kalale! Muidugi ka Barcelona mängijad on vahvad näitlejad, aga vähemalt nende puhul kehtib alati fraasi teine pool "bonito".  


Vahele pean mainima, et tol õhtul olin ma jälle pagunitega "allveelaeva divisjoni kaptenmajor" (kes teab, see teab!). Kõik oli kontrolli all. Madrused kuuletusid innukalt.   


Pärast mängu kiires sambarütmis Brasiilia baari, kus mängis elav muusika. Mõnus oli vaadata kõiki inimesi, kes tantsida oskavad. Mina piirdusin vanema meesterahvaga rääkimisega. Hiljem tahtsin Boulevardi minna (see on see  ghetto räpikoht). Kuna meie terve kursus oli juba läinud, siis see sama härra tuli kaasa. Boulevard oli kinni ja liikusime edasi Barrio Gotico poole, kus sattusime erakordselt huvitavasse kluppi. Turvad olid sellised Rambo laadsed, sissepääs oli läbi kahe ukse. Kõigepealt lasti ühest sisse, siis see pandi kinni ja umbes 10 sekundi pärast avati uus uks. Sisenedes võis kohe kurdiks jääda - muusika oli vene standardite järgi 140% 100-st. Ma ei tea, mis asi see on, aga mingi hetk olin ma jälle üksi klubis. Ja otsustasin ka, et rohkem ei viitsi, ning lippasin koju. Hosteli uksel tervitas mind transvestiit saksa keeles. Ma ütlesin talle "aufidersen" ja läksin iluund magama. 


Praegu libistan Borjomi ja mõtlen, et peaks jalgu sirutama ning jalutama minema. Täna tuleb veel viimane La Boqueria tuur teha. Meil on juba turul käpad sees. Saame värskeid mahlu miinus 50% ja eile andis ta mulle veel ühe niisama kaasa. Elagu kiivimahl! Barcelona viimane vitamiinilaks - siit ma tulen!


Aufidersen!

Sisplau

La vida és mossegar la fruita dolça a les escales de Mercat Central


Eelmise postituse jätkuks võin öelda, et mina paraadile ei jõudnud ja isegi ei tea miks hobused ringi kablutasid. Läksin hoopis Parque Güelli, kus teised mind juba ootasid. Jõlkusime sihitult seal ringi ja imeltesime Gaudi mõttelendu. Peesitasime päiksese käes ja siis otsustasime sööma minna. Mõeldud tehtud! Vasak-parem Gracia poole ning väike piadina alla neelatud vaatasime ehmatusega kella, mis näitas, et aeg on teha päeva esimene "copa". Järgmisena olid kellaosutid "siesta" peale nihkunud ja olle koos punktuaalsete sakslastega tuleb ka sellest ülesandest korralikult kinni pidada. Iga mats läks oma uberikku iluund magama.
Õhtul, nagu ikka, läksime linnapeale tutvusime kohalike lokaalidega väike sabakeerutamine ja sinna see õhtu kadus.


Pühapäeval olin lihtsalt oma ghetto dressidega pargis pikali, raamat kaasas ja Boquerialt ostetud puuviljasalat ja kiivimahl. Õhtul olin ka kodune. Kõlgutasin rõdul jalgu ja kuulasin/vaatasin kuidas inimesed kaklevad. See on nagu teleka vaatamine, aga kahjuks subtiitreid pole. Ei saa päris kõigest aru, mida inimesed üksteisele karjuvad.


Esmaspäeval oli meil Modernismi tuur linnas. Käisime ja imetlesime erinevaid maju nii seest kui väljast. Pole paha! Püändiks oli La Sagrada Familia. Sees oli meil kahjuks vähe aega, et ringi käia ja torni ei saanud ka ronida, sest trepid olid remondis ja lift läks "siestale". Ma kohe tahaks teada, mida Gaudi mõtles, kui ta seda kavandas. Ebanormaalne ja täiemõistusega inimene sellist asja küll teha ei suuda. Oopiumiuimas linn!
Arvatavasti saab see valmis 2026! Me juba lubasime oma grupiga uue Barcelona tuuri teha, kui ehitus on lõppenud.
Pärast otsisime jälle koha päikese käes. Sõime karpe ja hakkasime vaikselt Timo süntarit tähistama. Nagu ikka järgnes sellele kõigele "siesta".
Kuna tegemist on ikkagi esmaspäevaga, siis on siililegi selge, et keegi kodus niisama ei istu. Lükkasin Une-Mati üle rõdu ja virgusin. Suundusime Barcelonetasse ühte järjekordsesse lokaali
(Brit & Katja - see on see koht, kus klaas Cava`t maksab 1 euro)! Seal saad juua maksimaalselt kolm pokaali ja neljanda juurde tuleb juba midagi söödavat ka osta. Näiteks mõned viilud "jamòni" etc...
Otseloomulikult tabas mu ladinaameeriklaste radar kohe rajalt maha ühe kolumbialase ja venetsueelaka (see kõlab nagu "poolakas"). Pärast selle baari sulgemist liikusime edasi mehhiklaste baari. Baar nagu baar ikka.
Sinna jõudsin kõik meist, aga sealt edasi liikusid vaid vaprad tinasõdurid (ehk mina ja Veera ning ladinaameeriklased) Next stop Salsa. Jah, oma kordinatsiooni puudumise tõttu ei taha ma väga salsast rääkida... Harjutamine teeb meistriks...      minu puhul vist mitte!
Kell näitas 2.30 ja uue mõttelennu saatel arvasime, et nüüd tuleb diskole ka minna. Me räägime ju ikka esmaspäevast. Järgi oli meid jäänud kaks. Mina ja Fran (kolumbialane). Pärast salsat ei olegi muud varianti, kui minna hiphop & rnb klubisse. Ma eeldan, et see oli see klubi, kus kõik Barcelona ghettokad käivad.
Kuna terve õhtu näis olevat "inimesed kaovad ära" tähe all, siis ega midagi muud ka seal klubis loota polnud. Üks hetk olin ma üksi klubis. Väike tants, sain tuttavaks ghettojumal OUSMANE KONATE`ga. Pärast seda, kui ta oli öelnud oma nime neli korda ja ma ikka sellest aru ei saanud, siis ta kirjutas selle paberile. Väga kena temast! (Ma poleks muidu sellist nime eales meelde jätnud).
Kell 6 olin kodus nagu ikka(klubi asub kõrvalmajas). Äratuskella panin kella 8-ks helisema ja ärkasin kell 11 ülesse.


Siis kui Piret kooli jõudis oli juba "söögivahetund".


Terve grupp oli täna nii väsinud. Paulina oli istunud valel pool teed bussile (kell 2 öösel) ja seega sai "Tunne Barcelonat" 2tunnise tuuri. Veera arvas, et eile oleks piisanud ainult salsast ja mojito oleks võinud jätta baariletile jne...
Pärast kooli läksime Boqueriale jälle väiksele kiivimahlale, pärast esimest mahlaringi tuli teha ka teien - maasika-mango ja tagatipuks tuli kindlasti soetada endale puuviljasalat. Isegi turul olid allahindlused (nad hakkasid vaikselt sulgema, mis tähendas mahla REBAIXAS - allahindlused). O joy!
Õhtul lebotasin kodus. Mõtlesin koristada, aga õnneks unustasin selle mõtte kohe ära.


Leidsin vene poe nimega Troika, kus saab Kiss siidrit, Borjomi, vene kohukest, kodujuusut, sprotte jne... Nii tore! Esindatud on ka hapukapsas, keedupeet, erinevad vägijoogid, präänikud ja kuivatatud kala.


Homme kell 8 läheme Gironasse. See on kuskil 1 tunni kaugusel ja ma hetkel moosin "Äratuskella meest" (kõlab nagu ämblikmees), et ta mu kella 6-st ellu ärataks.
Nüüd tekkis tühjus peas... kui see tunne kaob, kirjutan jälle!
Ma lugesin just oma eelnevaid blogisid ja avastasin, et see polegi nagu blogi vaid ametlik Pireti joogikaart.


Salut!

Castell

Silkaadid ja ponid, nefriidid ja konid 
Lasuriitne veri ja kuninglik õhk

Ma pean ikka kõigepealt alustama vabandamisega, sest iga kord kui ma oma üllitise üle loen leian ma tekstis 100 viga ja ei saa isegi aru, millest ma kirjutan. Ega ma vist ennast parandad ei oska. Jah, las jääda kõik, mis hea...

Barcelona ja Real Madridi mäng möödus suhteliselt rahulikult. Ma arvasin, et madinat on rohkem. Olime ühes  baaris Gracias, mis muidugi oli rahvast täis ja elasime kaasa Barcelonale. Õnneks läks kõik hästi ja saime sirge selja ning kummist rinnaga linnas ringi käia. (Real Madridi mängija Pepe sai endale suure vihkajaskonna, mis paneb mind veidi muretsema 25. jaanuaril toimuva mängu üle. Sest kui Barcelona fänn tahab Pepe kummardajat pudeliga lüüa, siis ta ka lööb - vot see on religioon!)
Pärast mängu lippasime nagu õiged mehed diskole. Klubiks oli Razzmatazz. Nagu alati oli meid rohkem kui listis kirjas, nii et oli valida, kas maksad sissepääsu või pääsed kuidagi muudmoodi sisse. Te võite panused teha ja arvata, mis edasi sai...    ...Sain oma järjekorra naabriga nii heaks sõbraks, et ta võttis mu enda pluss ühena sisse. Meie sõprus sai pärast seda otsa.
Koht ise on suur ja kus saab ka normaalselt liikuda. Tundus rohkem laohoone kui klubi moodi. Egas midagi - tantsusussi all oli õige määre pandud ja siis läks lahti suuremaks sussisahistamiseks. Ülejäänud Erasmuse õpilased said kultuurišoki ja minu uus hüüdnimi on Shakira (Miks Gerard Pique meid segamini ei aja????)
... see selleks. Kuskil kolme nelja vahel võtsime ööbussi ja koju minek.
Lasin hosteli all uksekella, et nad mu sisse laseks ja siis tevitas recepcionist, et vabu tube pole. Ma ütlesin, et ma elan siin - ta pani toru ära. Helistasin uuesti ja ütlesin oma nime ja toa ning ikka pani ta toru ära. Kolmas kord läks õnneks ja ma sain ülesse. Vihane nagu ma olin küsisin, et mis ma alla ütlema pean, kui nimi ja toa nr. ei tõesta, et ma elan siin. Ta vastas: "Ütle, et sul on reserveering tehtud" - pffff....

Järgmisel hommikul kell 9, kui kõik pidid loengus olema, magas Piret  õndsat und. Ärkasin 12 ülesse ja lippasin kooli. Õnneks terve klass oli ükshaaval tilkunud kohale. Ma jäin napilt viimaseks. Õhtul läks iga mats oma koju ja keegi välja ei jõudnud minna.

Hommikul ärkasin ülesse ja ehmatasin ära, kui enda peegelpilti nägin. Nimelt arvas härra allergia, et ta peab täna mulle külla tulema. Tegi silmad paiste, näo punaseks ja täpiliseks. Ma ohkasin kergendatult, sest oma väikeste sõrmedega pakkisin ma allergiavastase kreemi kaasa. Siis tuli meelde, et suures raevus TLN lennujaamas olin ma selle kaalu vähendamiseks kohvrist välja võtnud.  Ema ütles, et võtaksin selle ikka kaasa, aga jah...  Mina trampisin jalgu ja keeldusin. Siit õppetund - usu ema!  :D Neil on õigus ka! Lippasin siis nagu deliiruimis päikesepõletusega hiinlane apteeki ja me ei pidanud isegi palju rääkima seal. Nagu ma aru sain olid mul suhteliselt nähtavad sümptomid. Sain kreemi, vahetasin padjapüüri ja neelasin Zyrtecit.

Enne koju jõudmist käisin Boqureial võtsin ühe värske kiivimahla, kausi puuvilkasid (melon, arbuus, maasikad, banaan, viinamarjad, kookos etc...) Turg ise on väga suur ja sealt leiab kõike alustades molluskitest lõpetades pähklitega. Püüan täna fotoka kaasa võtta ja pilte teha.  

Õhtul oli meil kultuuriüritus. Käisime vaatamas, kuidas tehakse Castelle. 

Kõigepealt vaatasime ja siis tuli ka ise minna ning oma põhjamaise jõuga aidata. Mind paigutati kohta, kus ronijad astuvad mulle õlgadele ülesse ronides. Ütleme nii, et see energia, mis torniehitamisel on ei ole absoluutselt võrreldav kõrvaltvaataja emotsiooniga. Meie oma oli küll madalam, aga see selleks. Ma ei mahtunud pärast seda oma suure egoga hostelisse.

Väljas on hull karneval... trummid, pasunad, hobused...

Vaadake videos seda naisterahvast, kes kõnnib üle tee. Ta kõndis siia väiksele tänaval, karjus midagi ülesse ja siis langes nööriga kotike kuskilt ülevalt alla.

Nagu Bullerby lapsed, ainult ma võin pea pakule panna, et talle ei langenud osaks just sünnipäevakink vaid midagi muud.

Igaljuhul nüüd läks kõik just nii põnevaks, et ma lippan välja.

Kallid-musid-paid!

Xiuxiuejar

Nii, olen ennast juba ületanud ja kirjutan teist posti. Endiselt sisenen serviti duššikabiini ja oman 24h avatud rõduuksi. Katalaani õpingud käivad täie hooga. Tunniplaan on tihe.10 päevaga tuleb õppida 4ECTS-i eest, mis tähendab, et neljal päeval nädalas olen UIC-is 9-17 ja teistel päevadel on segamini kultuuriprogramm ja õppetöö.
UIC on väike eraülikool, kuhu sisenedes vahib sulle vastu number 4, mis teavitab, et sa oled 4. korrusel??!! Jah, mõelge kui õnnelik ma olin, sest ma teadsin, et mu õppetöö on igapäev 6. korrusel. Sellise süsteemi suudavad vist ainult hispaanlased välja mõelda. Peaasi, et nad ise oma loogikast aru saavad.
Teisipäev oli meil jälle pikk päev, mis tähendas, et aju oli dehüdreerunud ja genialistid, nagu me oleme, arvasime, et nüüd pole muud ravimit kui pokaal veini. Tatsasime Gracia`s ringi ja otsisime baari, kuni lõpuks istutasime ennast väljaku äärde laua taha ja limpsisime "punaviini". Meie suurest seltskonnast jõudsid lauataha vaid kolm vahvat tinasõdurit - tina me panime!
Pärast esimest pokaali ühines meiega Eric (kohalik katalaan) ja istusime seal veidike edasi. Muideks ma tegin pattu ka (täna käisin seda kirikus lunastamas). Kuna õhtu oli mõnus, siis me istusime väljas otse tubakapoe kõrval, ning ma pidin minema sinna ja ühe paki suitsu ostma...
Kui Francescol oli 3 pokaali veini joodud otsustas ta, et on aeg purju jääda ja ta jäigi. Järgmise geniaalse idee peale tuli ka ta ise oma väikese peaga, nimelt kiire kõne Itaaliasse ja oli aeg öelda oma 3,5 aastat kestnud suhtele "va fanculo". (Uskuge mind, ta ei olnud täna just kõige õnnelikum Francisco Barcelonas). Edasi kulges meie tee Ericu juurde ja siis ühte baari, kus õlu on 1€ ja Gin&Tonic 9€ (arvake ära, kas ma joon õlu???).
Minu probleem on peaaegu sama tõsine, kui näljahäda! Miks mulle õlu ei meeldi??!!!!!
Seal olime tunnikese ja siis kiire metroosõit ning jõudsime Harlem`sse, tegemist on jazzi urkaga, kus on vabalava igal teisipäeval. Kuna ma ei tahtnud üksi baari jääda, siis ma jätsin oma kontrabassi soolo tegemata ja lasin teistel inimestel nautida õhtut. Muidugi, kui te kunagi loete mõnest kolmapäevasest lehest, et on toimunud enesetappude öö Barcelonas, siis te teate, et ma võtsin julguse kokku ja läksin lavale oma ühemehe ansambliga. Eric samas lasi enda lauluhäälel lennata (tundub, et ta oli harjutanud).
Ütlen vahepeal, et ma ei teadnud absoluutselt, kus linnaosas me oleme ja kus on minu koiku.

Kui te arvate, et hispaania rahvussport võiks olla härjavõitlus või tomatite loopimine, siis te eksite. Kauge ajaloo ja rohkete osavõtjatega spordiala on KOTIJOOKS. Harlemist ära tulle joosti kahel kohalikul käekotid ära. Nojah... Aga reeglid on sellised, et selles kandis võid sa järgmiselt vastutulevalt murjamilt küsida, et ega tema ei tea, kuhu varastatud kotid visatakse. Ainuke tingimus on, et sa pead rõhutama - "Ma ei arvagi, et sina varastad, aga äkki sa lihtsalt tead". Pärast selle lause lausumist vastab sulle jumalakartlik aus inimene, kuhu kotid visatakse. Vahva sport! Mina teeksin ettepaneku 2012 Londoni OM uus ala kirja panna. Huvitav, kas Kotijooksjad viitsiksid silmade all olevad kotid ka ära joosta?

Igaljuhul edasi liikusime tundmatus suunas, kitsastel tänavatel kuni jõudsime mingi platsini. Võtsime pitsalõigud (Veera viskas suurest näljas enda pitsatüki kohe platsile - soomlased ja nende temperament). Edasi viis meie tee mingist uksest sisse, mööda kitsast treppi ülesse ja edasi hämarasse kluppi. Kui Veera viskas toidu maha, siis mina arvasin, et 9€ Gin&Tonic on nõme ning sujuvalt lükisin selle ümber. Egas midagi, kel janu - sel jalad.
Pärast "one too many GT" kellaaega tõusin ma püsti ja teatasin, et aeg koju minna. Kes on minuga väljas varem käinud teavad, et kui ma koju lähen, siis ikka jala. Ainuke vahe on selles, et Tallinnas on see vägagi kerge, aga minu ainus teadmine oli see, et ma olen Barcelonas. Aga sellest pole midagi. Jalad liikuma ja minek. Mul oli valida 5 väljapääsu vahel (olin ikka seal platsil) Uskuge või mitte, aga oma valiku ma tegin ja asusin teele. Teel kohtasin kõike peale usaldusväärsete inimeste. Valgustatud suured teed ongi tossikestele. Ma manasin ette näo, et ma tegelikult olen POWER RANGERS SAMURAI ja minuga pole mõtet tüli norima tulla. Ja nad jäid uskuma.
Ühesõnaga kõndisin kuskil 10 minutit ja olin kogemata jõudnud koduni. Ma tänan jälle GPS jumalat ning tema auks ütlen, et Google Maps pole tema kõrval keegi.

Hommikul, kui ma olin enda ja teki rullbiskviiti keeranud, sain aru, et mul on 20 minutit aega, et linnaekskursioonile jõuda. Mõeldud tehtud! Olin Plaza Catalunyal täpselt 9 ja meie tuur algas.... käisime proovimas kuuma šokolaadi churroga (ütlen igaks juhuks, kui keegi on naiivitar, siis kuum šokolaad on kakao tärklisega, mitte mingi päris šoks) ... Tuur sai läbi.
Siis arvasime, et 18. jaanuaril pole muud teha, kui randa (Barceloneta) minna ja pikniku pidada. Ostsime saia, juustu, sinki, chillit jne... kaasa ja muidugi õlled veinid ja cavad tulid justkui ise kontvõõrastena kaasa, aga me võtsime nad kohe omaks. Keegi ei võõrustanud! Päike paistis, krimpsus taadud päevitasid spiidodes ja surfarid surfasid laineteta. Elu nagu lill.

Tegin kohaliku nr. ka ja nüüd olen suht tegija!
Lähen kohe Barca ja Reali mängu vaatama ning edasi läheme kuskile Erasmuse peole. Kui te must kaua ei kuule, siis järelikult ma karjusin Reali löödud värava peale GOOOOOOOOOOL!

Navigatsioonisüsteem on käima pandud ja nüüd tuleb veel kontrollida pidurisüsteemid üle, et rehvid blokki ei läheks. (Tahavaate peeglit pole juba ammu, kes siis tagasi vaatab).
Seekordse Tehnika Maailma tõi teieni Piret
Kallid-paid

Barcelona

Katse kaks enese tehtu kirjapanek väljamaal. (Tšiilis see mul ei õnnestunud). Seekord on siis õnnelikuks väljavalituks osutunud Valencia, aga enne on mul kaks nädalat aega Barcelonaga tutvuda ja katalaani keelt õppida (Kõikidele, kellel tekib mõte seda õppida... EI!!!)
Igaljuhul kell 03:00 15. jaanuaril olin TLN lennujaamas oma kohvri, koti, ema, Kadri ja Markoga. Ma ei valeta, kui ütlen, et lennujaam nägi higi, verd ja pisaraid. Nimelt arvas Air Balticu töötaja, et ta peab oma tööd korralikult tegema ja mina pidin loobuma 5,1 kg oma kohvrisisust. Ma muidugi olin vaikselt viha täis ja ei tahtnud millestki loobuda - Kõik oli ju vajalik!!! (Terve kreemide armee lendas kotist välja ja nüüd on mul üks UNIVERSAALNE kätekreem). Lisaks olin ma suutnud imehästi ära pakkida lahtise taskunoa, mis oma terava keelega teavitas kohe, et tema jääb kohvrisse. Tõmbas see tõpranahk mul kahel sõrmel vere välja - õnneks ikka valge pusa oli kohe verenire all ootamas. Hurraaaa!!! Lõpuks saades kohvri normaalkaalu ja nööriga kinni, oli aeg pisarateks ja kallideks. Nojah noh, mis ma siin ikka seletan sellest, kuidas mul naatriumkloriidine vesi mööda põske alla nirises.
Läksin siis turvaväravatene ja pole varem TLN lennujaamas sellist kontrolli kogenud. Isegi juuksed kombiti läbi??!! Aga kõik oli viisakas ja oma roosad sädelevad ketsid võisin jalga jätta - WIN-WIN!
TLN-RIX lennureis oli tore - magasin terve lennu. Ei tea, mis ülejäänud 5 reisjat tegid, sest nemad olid pandud lennuki etteotsa ja mina istusin üksi taga. Huvitav, kas tasakaalu pärast??? :D
Riia "kõikidevõimalustemaa" lennujaamas lükisin ühe kohvi alla ja hakkasin filme vaatama kuni uni katkestas kogu selle kultuurse tegevuse.
RIX-BCN lennul sain ma jälle kurjaks, kui ma arvasin, et me seisame vähemalt 30min lennujaamas ja ootame luba, et õhku tõusta (tegelikult olime me juba õhus ja teel BCN, aga ma magasin õhkutõusu maha - FAIL)
Barcelona tervitas päikese ja raske kohvriga. Hurrraaaa... Nad armastavad treppe nagu kõik need inimesed, kellel 30 kg on jaotatud kahe käe vahele (ps. mul tehakse hosteli akna all verdet* - terve tuba haiseb...)
Samas sain ilusasti busside ja rongidega liigeldud, nii et ei eksinud ära ja jõudsin oma glämmi hostelisse. Hostel asub 3. korrusel. Aitäh Suur Kandik, et sa mu tugevaks tegid! Vinnasin kohvrid ülesse ja olingi "kodus".
Vaene tudeng nagu ma olen, bookisin toa jagatava vannitoaga, juhtus aga ime ja ma sain duššikabiiniga toa. Mul on veel telekas, kraanikauss, suur kivimadratsiga voodi ja rõdu, mille uksed ei käi kinni, mis tähendab põhjamaist kargust ja pidutsevaid katalaane öösel. (Eile oli pühapäeva öö ja pidu pandi kella 6-ni!!!)
Nagu ma aru saan, siis Barcelonas on soe vesi tossikestele ja pärast öist lahtise rõduuksega magamist on hea külma veega kümmelda.
Kuna eile oli suhteliselt pläasa olla, siis jalutasin linnas ringi, käisin sadamas etc.. ja tulin hubasesse hurtsikusse. Jäin jalapealt magama umbes kuuest ja vahelduva eduga uni (Ma olen ikkagi La Rambla tänaval http://en.wikipedia.org/wiki/La_Rambla,_Barcelona )
Virgusin unest kell 4 ja hängisin kuni 8-ni. Siis seadsin sammud UIC-i poole (Universitat Internacional de Catalunya). Juhtus järjekordne ime ja ma jõudsin sinna kohale ning ei eksinud ära. GPS-i jumal on vähemalt minuga! Kiire sissejuhatus, kell 11 anti võikut, punast veini ja dessertveini???!! Siis algas kursus uuesti ja pärast läksime lõunatama ning siin ma olen.
Kursusel domineerivad soomlased (5), mõned italianod, paar poolakat ja samasuguseid üksikuid hunte nagu mina on veel saksamaalt ja leedust.
Eks ma kirjutan varsti veel midagi. Õhtul on vist kinno minek, kolmapäeval FC Barcelona ja Madridi mäng, pärast seda fiesta. Homme olen koolis 9-17 - Palju õnne argipäevaks!!!
Kallid-musid paid teile!