Mascleta

Heihoo! 

Kõigepealt näitan teile eelmisel nädalal toimunud manifestaciòn`i pilte (Keegi tark inimene võib selle sõna eesti keelde tõlkida - Anne-Lii on see tark inimene. Aitäh! - "Meeleavaldus" Ten points to Rotterdam!). Asi on siis nii, et selline asi nagu majanduskriis on Hispaanias juba suhteliselt pikalt eksisteerinud ja nüüd on Comunidad Valenciana hakanud kärpeid tegema. Kõige rohkem kannatavad õpilased Lluis Vives`e koolis, kus juba pikemat aega pole kütet sees (Paar nädalat tagasi oli siin ikka väga külm). Ja üleüldiselt kärbitakse haridusrahakotti. Siiani on manifestaciòn`id olnud rahulikud, aga üks läks veidike üle käte ehk politsei hakkas suhteliselt julmalt ja valimatult vägivalda kasutama. Sellest tekkis omakorda suur probleem ja hetkel on lihtsalt paigalseis.

 Tõlge: Vaenlane maksab sinu (sulle) palka. See ei ole Sparta (mu lemmik loosung!!)

Järgmine kolmapäev osaleb ka meie ülikool manifestaciònil, seega loenguid pole ja see kes tahab tasuta kumminuiaga vastu pead saada läheb kohale. Võrreldes 2006. aasta Tšiili üliõpilasrahutustega on see nagu lapsemäng. Tšiilis kasutas sõjavägi ja politsei täiesti valimatult vägivalda. Peksti, pritsiti solgiveega (veekahur??), tossupommid jne.. Toimus üle linnaline juur-ja puuvilja sõda. Mida muud sa siis üleni relvastatud inimese poole viskad kui mitte tänaval müüdavaid sidruneid, kapsaid ja baklazaane. See oli omamoodi päris naljakas. Hommikuti sai korraliku värske salati tänavalt kokku kraapida ja kui päike juba väljas oli, siis võis seda ühepajatoiduks nimetada. Tšiili olukord oli rohkem nagu meie Pronkssõduri öö ja see, mis siin toimub on nagu protest Rapla sünnitusosakonna sulgemise vastu. (Seal vist keegi küll nuiaga pikki pead ei saanud).

Üldiselt on läinud rahulikult. Päike teeb ikka igapäev järjest suurema pai. Täna oli 26 kraadi sooja. Jeeepppaaaa! Esimene kruntvärv on näkku lastud.
Hommik algas kell 8, kui Plaza del Ajuntamiento`l toimus mini Mascleta - ilutulestiku sarnane asi, mis plahvatab ja selle tähtsaimaks ülesandeks on lärmi tegemine. Hiljem korrati seda kella 2-st. Seda käisime ka ise vaatamas. Terve plats oli rahvast ja tossu täis. Nii hakkab olema kuni 19. märtsini. Lisaks veel väikesed karnevalid, öised ilutulestikud ja Falla kujude esitlemine. Oh seda rõõmu igal pühapäeval kell 8:00.
Pärast tossu hajumist tegin väikese jalutamistiiru pargis ja hiljem sain oma ratta kuukaardi tööle. Kimasin rattaga ringi (Valenbici - jalgrattad on erinevates kohtades linnapeal. Võtad ratta tuuritad ringi ja viid suvalisse Valenbici parklasse tagasi. Hästi mugav süsteem. Ei pea muretsema, et äkki keegi varastab mu ratta ära vms...)
Täna õhtul läheme teatrisse - kuivikud nagu me oleme. Keegi meie korterist ei viitsi enam väljas käia. Mis on iseenesest tore. See eest on kultuuriprogramm täieshoos.

Homme peame Joyce süntarit ja Federico koju tulemist. Minu ülesandeks jäi koogi tegemine (Toorjuusut valgešokolaadi kook maasikatega), teised kannavad hoolt salati ja väikese eelroa ning pearoa eest. Ühesõnaga tuleb perekondlik õhtusöök. Hommikul ruttan esimese asjana turule maasikajahile ja edasi poodi, et vajalikud asjad osta (k.a koogivorm).

Leidsin vene poe ka ülesse, kust saab tatart, mädarõigast, Aljona komme jne... Borjomi oli neil kahjuks otsas kui mina seal käisin. Aga tatra ja mädarõika üle olen äärmiselt õnnelik. Minu meelest oli neil korralikku hapukoort ka seal saada.

24. veebruar vaatasin vastuvõttu via internet ja ma ütlen ausalt, et minule meeldis Evelini kleit. Ilus tagasihoidlik. Teise asjana tooksin välja selle, et kui presidendipaar seisis nagu vahvad tinasõdurid - seljad sirged ja tugev käepigistus, siis oli natuke kole vaadata kui küürus selgadega inimesed nende poole loivasid. Selline tunne nagu "Viimne pidupäev" või "Meid sunniti siia tulema". Aga pole hullu, sest päeva päästsid militares  (militaarid??? sõjaväelased??). (See eesti keel on nüüd küll hukka läinud).
Eurooplased me juba oleme - hakkame nüüd eestlasteks (Gustav, ma loodan et sa hauas teist külge ei keera!)

Kallid-paid!