September!

Miskipärast kummitab see laul mind juba kolmandat päeva. Las ta kummitab teil ka!

Paar päeva tagasi läks mu isiklik konditsioneer katki ja minu temperatuur tõusis Valencia õhutemperatuuriga samas joones. Teisipäev tundsin, et pole üldse energiat, kolmapäeval rääkisin nagu Eino Baskin ja neljapäeval pärast palavikuvinest tööpäeva näitas minu termomeeter 38,6 (väljas oli sama palju). Ruttu poodi ingveri, sidruni, mündi ja apelsini järgi. Keetsin suure poti infusiooni ja lürpisin seda teki all. Muidugi pärast esimest lürbet jäin magama. Kell oli siis kuskil 5. Kui ma endasit kella 11-ks liigutanud polnud, siis ajas korterikaaslane mind ülesse, sest ta mõtles, et ma olen igavesse unne suikunud. Ajasin ennast püsti, tuikusin elutuppa ja hakkasime filmi vaatama, mille mina jälle maha magasin.
Nagu Murphy seadus olid mul reede ja laupäev vabad (vaba nädalavahetus ei ole iganädalane pidupäev), need veetsin ilusasti kodus nagu kord ja kohus. Ühtäkki sain ülesande, et laupäeval pean minema linna teise otsa ühte lattu, et paar fotot teha. Palavikukübemega olin endiselt, aga võtsin jõuvarud kokku ja läksin bussi peale. Jõudsin peaaegu sihtkohta, mind ja ladu eraldas üks suur sild, mille peal jalakäijate teed pole ja üle ma kuidagi ei saanud. Hakkasin taksot otsima, aga kiirtee äärest on neid nõks raske peatada. Tegin sealses linnajaos pisikese tuuri, aga mida pole on taksod. Siis otsustasin, et see asi jääb katki ja lähen homme pärast tööd otse linnast taksopeale ja sõidan kohale. Muidu on need taksod igal pool kuhu ka ei vaataks, aga siis kui vaja on, pole ühtegi.

Umbes nädal tagasi sean teada hea uudise, Valenciasse on saabunud kaks eestlast. Mõlemad on siin Erasmusega. Nad olid umbes samas seisus nagu minagi alguses. Tulutud korteriotsingud, aga õnneks said nad endale peavarju ja kooliaasta võib alata. Viisin nad molluskeid sööma Antonio Manueli (Brit, see on see hea molluski koht).
Tööl olles juhtus ka üks eestlastest reisipaar ette. Vahepeal on ikka tore emakeeles isamaast rääkida.

Olime host-pere 4-le itaallasele, kes teadsid sama palju hispaania keelest kui mina itaalia keelest (Buon Giorno-John Porno). Samas kõik oluline sa öeldud ja vähemoluline polegi tähtis. Käisime söömas ja muidugi aukohal oli ka koduõhtusöök - molluskipasta. Siiani on mulle arusaamatu, miks kogu muu maailm pastat tehes lükkab sinna sisse kõik, mis külmkapis on ja mida ei ole laenab naabrilt. Minu siiani parim pasta, mis ma söönud olen (tehtud mu korterikaaslase poolt). Sisaldas vaid tomateid ja mõnda oliivi. Enam koorepasta poole ei vaatagi. Sama asi on pitsaga, piisab hästi tehtud tomatipastast ja "jamon`st". Mind on nüüd päris ära hellitatud pasta-pitsaga. Aga proovige!

Teine asi, mis mulle on silma jäänud on teada tuntud "perekond". Eestlased käige rohkem oma lemmikute ja lastega väljas! Enamik, kes aegajalt siia blogi peale satub on vist veel suhteliselt lastetud või siis nii suurte "lastega", kellele enam turvatooli ja joonistusblokki ei anta. Aga see on nii imelik, et Eestis on lastega väljas käimine nii harv nähtus (või olin mina pime). Muidugi tuleb arvestada aega ja kohta, aga päevasel ajal võib minu arvates ükskõik kuhu sisse astuda, kas karvane rihma otsas või keegi kärus. Keegi hiljuti postitas FB oma ebameeldiva seiga Viljandi "nime ei mäleta" kohvikus. Kaks ema olid oma lastega käinud ja lõpuks anti neile hari ja kühvel kätte, et koristage nüüd see läga oma laste järelt ära (pilt oli ka tehtud ja läga mina küll ei tuvastanud kuskilt).
See ongi kahe otsaga asi, kui laps viibib tihti seltskonnas, siis ta harjub ära rahvaga ja ei muutu avalikus kohas "tormiks", kes pühib kõik, mis ette jääb. Ja alati on ka erandeid, et kui ikka jonn peale tuleb, no las ta tuleb siis. Siin olen ma kõik marakratid maha rahustanud joonistusbloki ja kriitidega ning kui on tegu raskema juhtumiga, siis üks väike pulgakomm teeb alati töö ära. Kindlasti pole ka asi selles, et vanemad ei tahaks oma põnne kaasa võtta vaid ka selles, et kuidas reageerib nö. asutus, mida külastatakse. Ütlen ausalt, mina ei tahaks ka kuskil olematut läga kühvlile kraapida. Kui tegu on sõna otseses mõttes läbuga, siis küll. Muidu jääb mulje, et mine või oma nõudega välja, sest ega taldrik ennast ise ei pese.
Koerte, kasside, hamstrite ja kuldkaladega on sama asi. Kui nad käituda oskavad ja teisi ei sega, siis miks nad tuleks koju viia, kui olid jalutamas, kohtasid Mallet ja tahaksid temaga ühe kohvi juua ja muljetada. (Ma pean silmas ikkagi kohvikuid, mitte seda, et kella 7 vanalinna restosse bernhardiiniga minna - "Soovin reserveerida laua kahele, mina ja mu Muri tuleme. Ps. Muri joob ainult kausist").
Kuna ma ise olen veel lastetu (poputan ainult oma basiilikut) , siis võibolla on paar ema-isa, kes oskavad midagi täpsemalt Eesti olukorra kohta öelda, aga see on lihtsalt mulje, mis minule on jäänud. (Emps, ma luban, et ma järgmine kord käitun, kui sa mu välja viid!).

Rääkides loomadest, siis järgmine nädal tuleb meie "hostelisse" üks mops. Ühe sõbra isal oli päris tõsine operatsioon ja kuna neil on 3 koera, siis et isa paraneks rahus, laenutavad nad 2 koera välja. Üks peaks meie juurde kuskil nädalaks ajaks tulema. Ma juba mainsin oma basiilikutaimele, et tuleb teine koduloom ja lehti ta ei ole veel langetanud selle peale.

Lisaks uuele koduloomale saime ka uue korterikaaslase - 35. aastane veebidisainer. Kohalik, räägib hästi palju ehk meie saame õppida, õppida, õppida! Natuke karvane (muusikastiililt), aga tundus rahulik ning eeldan, et probleeme temaga ei teki. Ta pole veel sisse kolinud, aga teeb seda homme/ülehomme. Seega meil on alles üks visiittuba, mis on juba broneeritud 25 sept - 2 okt ja 25 okt - 30 okt. Ülejäänud graafik on praegu vaba.

Hakkasin mõtlema, et kas peaks oma bloginime ka ära muutma? Erasmus on ammu läbi ja Pilleks ei hüüa mind ka enam keegi. Siin hüütakse (hea et hüütakse!!!) Pirata, Rubia, Pireta ja minu lemmik Papeet.

Päikest ja sära!
Teie Papeet!