Chipironid, tõustes langeme ja langedes ronime...
Mul oli vist vahepeal mini-masendus. Tegelikult mitte vist vaid kindlasti. Iseenesest kõik tundus justkui sujuvalt, inimesed siit ja sealt kokku voolamas, aga ma ei suutnud vist nautida väga midagi, sest peas lõi vasar, et kui ma nüüd kohe tööd ei leia, siis on kohvri pakkimine ja (minu jaoks) saba jalgevahel naasmine. Hispaania üllatab mind endiselt oma paberimajanduse ja dokumentidega, aga tundub, et nüüd hakkasid asjad veidike liikuma.
Et saada kohalik ID-kaart on vaja sissekirjutust, töölepingut, mis kehtiks vähemalt 3 kuud ja passi. Et vormistada tööleping on vaja "Numero de seguridad Social" - Sotsiaalnumber??? - See number andakse sulle passi ja töölepingu alusel!!! ja Hispaania pangakontot, mille saab avada kohaliku ID kaardiga. Kas ka teile tundub see veidike surnud ringina? Nad muutsid 3 kuu eest selle süsteemi selliseks. Pikk jutt kokkuvõtvalt - tugevat närvi!
Tööga on nii lood, et käisin ühel proovipäeval ühes tapase baaris, kus mind reede õhtul lükati baarileti taha - tehke ise järeldused, kui osav ma seal olin... (polnud vähimat aimugi kus midagi asub). Selle kohaga läks siis nii. Järgmiseks käisin ühes restos, kus proovipäev läks hästi, aga nad otsisid poolekohaga töötajat. Ma eelistan ikkagi Tori hobuse moodi tööd teha.
Eelmisel nädalal helistati ühest kohast, käisin vestlusel. Kolme päeva pärast öeldi "jah" sõna ning täna on mu teine tööpäev.
Lõpp hea kõik hea.
Täna keetis mu 40 kraadise programmiga pesutsükkel terve suvise garderoobi roheliseks - vee temperatuur oli vähemalt 100 kraadi. Palju õnne argipäevaks. Pole hullu - pesumasin tuli lahti kruvida ja ära parandada - tehtud! (ei tea muidugi kui kauaks, aga töövõit on kindel)
Hommikul läks Renee Hollandi poole ajama ja meie jäime kahekesi korterisse. Sa ikka hommikul kell 8 silma vesiseks - normaalne. Eile tegime väikese õhtusöögi meie juures ja kallid-musid-paid Reneele. Otsime uut üürilist ka, kuid siiamaani pole suurt huvi meie tara vastu tuntud. Eks lähipäevil tuleb vist hinda langetada kui muu ei aita.
Alates sissekolimisest on elu olnud suhteliselt mustlaslaager. Läbi on käinud sulelisi ja karvaseid, kes jätsid oma kestad Valencia päikese kätte jne... Ikka juhtub, kui suitsiitselt 1-st 5-ni päikese käes olla.
Mul on juhe jumalast koos praegu.
Besos!
No comments:
Post a Comment